Sõbrapäev 2010

Täna on sõbrapäev.

Ärkasin kell 11.57 punktipealt ülesse. Läksin tegin pannkooke. Jõin kohvi ning asusin interneti sügavustesse. Ma usun, et ma olen üledoosis. Üledoosis enda vaimsest ärkamisest.(Mul on elu veidram tuju. Tuju teha köik maailm paremaks. Jah, kandideerida Miss Universum konkursile ja seal soovida rahu maailmale) Leidsin internetist ühe eluhea pakkumise, saatsin kohe ka kirja, et uurida mis see on, loodame, et vastavad kiiresti.

Olen ära joonud 10 tassi teed viimase kahe tunni jooksul ning hetke ajal ajasin kahe suu poolega sisse röstitud saia suure võikihiga.. Nii hea oli. Kõht on nüüd äkitselt nii täis, nagu oleks justkui terve Obese nahka pistnud. Nojah, võibolla on asi selles, et see ei olnud üks viil saia. Neid oli koguni neli. Aga prantslane sööb hommikusöögiks neli suurt röstsaia vastavalt siis kas moosi, mee või võiga. Viimasel ajal Meega, sest tal ei ole moosi. Nad hetkel on itaallasega all koosoleku ruumis ning planeerivad kontserti Haiti aitamiseks. Mis peaks toimuma 3ndal märtsil. Idee on hea, aga aega on vähe. Loodame, et nad saavad siis sellega ka hakkama, mina hoian põialt.

Prantslane on niipalju muutunud, ta oleks nagu teine inimene. Aga asi on selles, et ta oskab nüüd inglise keelt ning ei küsi minu käest enam "Are you niffe?" ( alguses küsis minu käes niimoodi kas mul juhuslikult nuga pole käepärast). 

Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head. Ja on nii tore elada siin imeilusas ilmas, kus lihtsalt ei saa teisiti, kui röömustama peab. Ma nutan ainult siis, kui miskit on mul silmas.

Tahaks rääkida, inimesega. Eesti keeles. Siinsamas. Ennem olin enda toas ja lihtsalt istusin ja rääkisin endaga.. Mõtlesin valjult. Vahetevahel on lihtsalt vaja saada hääl enda seest välja. 

Eile õhtul oli masendav õhtu ja ma suutsin maailma peale solvuda, sellepärast, et ma siin olen :D Siin väikseses igavas külas. Kuid nüüd avastasin, et pole mõtet olla solvunud maailma peale, sest mina ise tulin siia, vabatahtlikult. Nind kõik mis ma teen on mu enda hüveks. Ise suudan enda elu vaid põnevaks teha ja ise planeerin enda tegevused. Ma olen iseseisev. See on nii kahtlane nii mõelda. Sest ometi tahaks Olla nendega, kes mulle armsad, aga hetkel nad on füüsiliselt nii kaugel. Vaimselt minuga. Südames mul. Alati kaasas. 

Mu teetassis on torm.