neli kolm kaks üks

Hakkan juba kohvrit pakkima. Kuidas on võimalik minna aastaks väljamaale 20kg'se kohvriga kui su garderoob ei mahu isegi su enda tuppa ära? See saab olema katsumus, SUUR.

Eile oli meil pidu, vähema rahvaga kui sünnipäeval oli. nn "ärasaatmispidu" pooled inimesed keda ma oleks tahtnud näha, olid puudu. Kohal oli Sander, Silja, Mihkel, Toomas, Madis, Maria, Lennart, Reeli, Karmen, Marek, Alo, Pirkko, Liina, Urmas ja Maris ning pisi Oliver käisid ka korra läbi. Tantsisime Oliveriga küünlavalgel eesti 60'date järgi, ta lausa tantsis nagu ise ja laulis kaasa ka. Oliver saab ju pea et ülehomme ühe aastaseks. :) Kõige nunnum nunnu maailmas!

Aitäh kes viitsisid minu sauna ristida ja väga savises vees ringi tuuselda, Sorri Liina (minu jalatsid lähevad vist ära viskamisele.) :D

Iss tegi mulle väga mõnusa saunamaja ja tiigi.. Tiik on natuke ligadi-logadi, aga eks ta ajapikku ehk läheb kenaks.

Lubasin Piretile, et kui 25 saan siis on seal muru maas ja tiik pole nii porine ja siis teeme korraliku praažniku seal!

ÜkskakskolmneliVIIS.

VIIS päeva veel selleni, kui lendan Riia poole, seal saan Sandisega kokku ja siis aastaks inglismaa pinnale maandun. Hämmastav kui kiirelt aeg lendab. Alles oli Juuni algus kus mul polnud absoluutselt kõige õrnemat aimugi mida oma suvega peale hakata kuid nüüd on kool läbi, aasta vanemaks saadud ning juhiload käes ja mis kõige parem- ootamatult hollandimaal käidud. Kõik käib nii kiiresti.. Tavaline argipäev näeks mul välja selline: magan kella 3-4'ni , seejärel söön hommikusööki, istun arvutis, söön lõunat kuue ajal, vaatan kodus ja vöörsili, siis liigun välja.. Väljas olen kella 2-3 öösel ja siis koju magama. Aga see suvi pole olnud midagi sellist nagu see iga aasta oleks olnud.

On käes see aeg, kus kõik muutub, enam ei saa terve suve lebo lasta sest elu üks suurimaid etappe on läbi- Keskkool. Peale seda tulevad muutused.. Muutused mida karta, aga nende vastu ka ei saa. Kõik see kindel kest mille 12 aasta jooksul olen enda ümber ladunud on ühe hetkega tuhaks ning maailm on valla- tuleb vaadata kui kaugele julgetakse minna, leida kaaslane kellega koos luua oma maailm ning kodu. Kõik see mis on kestnud niimoodi sajandeid, aastatuhandeid ning mille nimel elatakse. Tänapäeval on kõik juba teisiti, kuna lastele ja kodule hakatakse mõtlema alles siis kui 40 tiksub ning viimane munarakk on juba kärbumas, töö-töö-töö, raha-raha-raha. Kuhu jääb seiklusvaim, elutahe ning uudishimu mis mujal toimub? Kui igavesti raha teenida, siis kaob noorus ning vanaduses saab vaid kuldtassist teed lürpides kahetseda kuhu nooruspõlve uljused ning vägiteod jäid..

Mina nii et taha. Mina võin ka plasttopsist supiköögis leiget vett juua kui tarvis, peaasi et vanaduses millelegi mõelda oleks.

Ühe öö armastus kogu teadaolevaks

Minu ideaalne: Tibukollastes kummikutes läbi vihma tuleb noormees, temalegi ja sinulegi teadmata jääb ta seisma just selle laua ääres, kus sinagi seisad. "Tere, mina olen.." "Tere..!" Eneselegi arusaamatuna leiate teineteises niipalju sarnasusi, et see on hirmutav- Sa ju tegelt ei tea seda noormeest, ometi oled sa valmis temaga koos tegema kõike hulljulget mida sa poleks kunagi arvavat endast tegevat. Lihtne seik: Vihma sajab ning sangamakist kõlab laul "aeg kaob mälestused jäävad.." kus te mõlemad üksteiselt ümbert kinni hoides vihmas tantsides kaasa laulate, sellele järgnev suudlus paneb unustama tõsiasja, et sa siiski ei tea absoluutselt kellega on sul tegu ning et vihm kallab meid üleni ligedaks ning kuigi temal on kummikud siis sinul neid ei ole, ning te tahtsite sopaloigus ja poris.

... Ja temast hiljem mitte midagi kuuldes justkui enesele ette kujutades, et see mida tead oli unes, kuid tegelikult on see tõsielu- Sa armusid jäägitult vaid üheks õhtuks.