Minu ideaalne: Tibukollastes kummikutes läbi vihma tuleb noormees, temalegi ja sinulegi teadmata jääb ta seisma just selle laua ääres, kus sinagi seisad. "Tere, mina olen.." "Tere..!" Eneselegi arusaamatuna leiate teineteises niipalju sarnasusi, et see on hirmutav- Sa ju tegelt ei tea seda noormeest, ometi oled sa valmis temaga koos tegema kõike hulljulget mida sa poleks kunagi arvavat endast tegevat. Lihtne seik: Vihma sajab ning sangamakist kõlab laul "aeg kaob mälestused jäävad.." kus te mõlemad üksteiselt ümbert kinni hoides vihmas tantsides kaasa laulate, sellele järgnev suudlus paneb unustama tõsiasja, et sa siiski ei tea absoluutselt kellega on sul tegu ning et vihm kallab meid üleni ligedaks ning kuigi temal on kummikud siis sinul neid ei ole, ning te tahtsite sopaloigus ja poris.
... Ja temast hiljem mitte midagi kuuldes justkui enesele ette kujutades, et see mida tead oli unes, kuid tegelikult on see tõsielu- Sa armusid jäägitult vaid üheks õhtuks.
No comments:
Post a Comment